Bir  balasi  bolmisa…

0
515 ret oqıldı

Ädäbiyat gülzari/ Abduhaliq MAHMUT

Qatnaşquçilar: –  är-ayal vä hoşna.

Egiz boy, gävdilik ayal tiräҗäp turğan kšsäydäk ärniŋ qolidin tartip, sšräp degidäk, çiqip kelidu. Ayal peşanisidiki tärlirini sürtüş ariliğida är orunduqqa oltirivalidu.Är: – Avarä bolma anisi, beşiŋni taşqa ursaŋmu barmaymän!

Ayal: –  Barisiz! (ärniŋ qolidin tartip jiqitivetidu).

Är: – (ornidin turup, oltiriş ariliğida) Bu hotun degänni çirayiğa qarap ämäs, salmiğini tarazida tartip, andin keyinla alidiğan nemä ohşimamdu. Oğlaqla qilivaldiğu meni, bu kasapät.

Ayal: – Sadiğaŋ ketäy balilirimniŋ dadisi, sala­mätligiŋiz sizgä keräk bolmiğini bilän bizgä keräk! Nemişkä şuni çüşänmäysiz, hä? (kšz- yaş qilişqa başlaydu).

Är: – (qaynap sšzläydu) Voy, bu nemä degän gäp, hä? Sän kšz-yaş qilğidäk nemä boptidäkmän? Yä birliri meni «därdi bedavağa yoluqti, ätä-šgün šlidu», dedimu? Ästahpuralla?!

Ayal: – (kšyniginiŋ yaqisini tartip  «tüf, tüf» dävelip) «Tovva», däp gäp qiliŋ, dadisi. Undaq ağriqlar düşmänlirimniŋ beşiğa çüşmisun!

Är: – Undaq bolsa, nemä  bekardin-bekar beşimni ağritisän?

Ayal:  – Apam rämätlik «Yamanliqni oylimay, yahşiliq yoq» däydiğan. Mänmu şundaq däp sizgä yaman ağriqlar yepişip qalğan bolsa, aldini alayli dävatimän.

Är: – Mehrivanliğiŋğa rähmät. Amma, dohturğa barmaymän, dedim barmaymän! Yävatimän, içivatimän, gaçildap işläp pul tepivatimän. «Ah», «vay», däp yetivalğinim yoq.  Yänä saŋa nemä keräk?

Ayal: – (başqidinla җiddiylişip) Mana ändi šziŋizgä käldiŋiz!  Meniŋ äynä şu pul, yemäk-içmäklärsiz qalğum kälmäydu? Şuniŋ üçün dohturğa barsiŋizmu barisiz, barmisiŋizmu barisiz!

Är: – Dedimğu, beşiŋni taşqa ursaŋmu barmaymän!

Ayal: – Beşimni urğidäk  çeçilip turğan taş bolsa, monçiniŋ hulini  quyuvalattiŋizğu. Taş yoq, monça yänä keyinki jilğa qaldi. Yoq gäpni qilmay, turuŋ, kättuq (ärniŋ qolidin tartidu).

(İkkisi «barisiz», «barmaymän» bilän bir-birini tartişişqa başlaydu).

Hoşna: – (aldiraş kirip kelidu. Yaqisini tutup sozup, aldirimay sšzläydu) Tovva qildim, hudayimäy, ätigändä nemä bolduŋlaruy, hoşnilar?

Är: – Monu dostuŋiz aynip qaptu (külidu).

Ayal: – Monu balilirimniŋ dadisi keyinki vaqitlarda ağrip jüridu. Şuniŋğa änsiräp, dohturğa barayli desäm…

Hoşna: – Tovva qildim hudayim, män buyaqni (ärni işarä qilidu) tayğandäk jürüşigä qarap, kamida yüzgä kiridu däp jürsäm…

Är: – Ästahpuralla!

Ayal: – Mänmu şundaq däp jürsäm, ikki ay boldi, yä yegininiŋ, yä içkininiŋ tayini yoq däŋ. Şuniŋğa…

Hoşna: – Tovva qildim hudayim, undaqta, dohturğa barmisiŋiz bolmaydekän, hoşna, beriŋ!

Är: – (terikip)  İçki işlarğa hoşnilar ämäs, mämlikätlärmu  arilaşmaydu. Bizniŋ  içki işimizğa arilaşmaŋ, hoşna. Undin qalsa, bu gäplärni šzini dopisi bilän Obamağa tonutalmay rällä bolup jürgän vätänpärvär şairimiz Abduğopur Qutluqov, hanim-qizlarni yaşnitimän däp šzi hasiğa tayinip qalğan Päyzullam Ähmätov akilar aŋlap qalsa, «İntizar» jurnaliğa yezip şärmändimizni çiqirivetidu. Һä, bayqap sšzläŋ, hoşna?!

Hoşna: – Tovva qildim hudayim. Viyäyäy, viyäy, nemä däydiğanday mayaq?  Qarisam soquşivatisilär. Nävaqta, yoldişim balilarniŋ qişliq kiyimigä bärgän pulini çayğa häşlävätkinimgä çidimay šydin qoğlap, aҗrişimän, däp turğanda silär kirip, bizni hop-yahşi qilip qoyğan ämäsmidiŋlar? Şu yahşiliğiŋlarni qandaq qayturuşumni bilmäy beşim qetip jürätti. Qarisam, qir-piçaq boluvatisär. «Hudağa şükri, yahşiliğini bügün qayturidiğan boldum», däp hoşal kirsäm, ahanätkä qaldimğu, tovva?

Är: – (qolini şiltip çiqip ketidu).

Ayal: – Һay, nägä, tohtaŋ? (eriniŋ käynidin meŋişiğa hoşna tutuvalidu).

Hoşna: – Tovva qildim hudayim, är kişi degänniŋ äqli yoq. Yahşiliqni bilmäydu. Meniŋkinimu kšrüp jürisizğu. Һaraq içsä šlidiğan qilivetidiğan molliğa apiray desäm, «Häqniŋ ugaliğa qalğum kälmäydu. Meniŋ ohşaşlar içmisä, çäkmisä, şuniŋ arqisida bala-çaqisini beqivatqanlar işsiz qalsa, bala-çaqisiğa ugal ämäsmu», däp unumaydu. Uniŋdin keyin, «Meniŋ bilän işiŋ bolmisun, šlüp kätkiçä yaşiğinim yaşiğan» däp turuvalidu, qaraŋ. Rastla, sizniŋkigä nemä ağriq yepişiptäk?

Ayal: – Şuni biläy däp, dohturğa apiray dävatimän.

Hoşna: –  Tovva qildim hudayim. Uniŋ ağriği barliğini nädin bildiŋiz?

Ayal: – Nemişkä bilmäymän, hoşna? Siz bilämsiz, bilmämsiz bilmäymän,  yoldişimniŋ  ayliq alğan küni läŋmän ätküzüp, qiymisi pişqiçä bir tähsä hemirni sirkä-laziğa miläp yäp bolğiçä bir botulka haraqni içivetip, heçnemä kšrmigändäk oltiratti. Äŋgizä, qiyma bilän yänä bir tähsä läŋmänni  yäp bolğiçä,  bir botulka  içkändin keyin käypiyati kštirilip, güldäk eçilip ketätti. Mäntäŋ bilän yänä bir botulka içkändin keyin bolsa, märtligi tutup, soriğan ahçamni beriverätti.  Mana, ikki ay boldi, içmäydu. Bir balasi bolmisa, nemişkä içmäydu?

Hoşna: – Tovva qildim hudayim, (häqlärniŋ külkisi kälgidäk  külidu) haraq içmisä hoşal bolmay… Meniŋ yoldişim  şundaq qilsa, tšgä soyup, jutqa çay berättim…

Ayal: – Siz bilmäysiz hoşna, içmisä, yançuğidin pul çiqmaydu. Soğ çüşkini qaçan. Tehila  maymaqlişip kätkän  štügümni kiyip jürimän. Ätä ayliq alidiğan küni. Yänä içmisä, maymaq štük bilän heç yärgä baralmay, qişni šygä qamilip štküzümänma?

Hoşna: –  Tovva qildim hudayim, undaq bolsa, dohturğa apirayli,  štük eliveliŋ?

(Ayal erini çaqiridu. Çiqişiğa ikki ayal qoltuğidin tutup, sšräp degidäk elip maŋidu).

Är: – Moşu qilğiniŋğa, ändi ikki duniya haraq içmäymän. Bilip qoy, ilgiri-keyin içmäymän. Ötüksiz štüp ketisän.

(Çiqip ketidu).

Bälüşüş