Meni käçürüŋ, ana!

0
43 ret oqıldı

Ana – bizni bu yoruq alämgä kältürgän insan. Şuniŋ üçünmu “ana” sšzi şunçilik äzizki, biz äŋ qädirlik, sšyümlük isimlarğa uni qoşup eytimiz: «Ana Vätän», «Ana zimin», «Ana mäktäp», «Ana jut», «Ana diyar».
Tuğuluşimizdin aniğa tälpünimiz. Tilimiz «ana» däp çiqidu. Җenimiz ağrisa, «Vay, apa» däymiz. Amma yeşimiz ulğiyip, šzimiz nan tepip yäydiğan bolğanda, anidin jiraqlişimiz. Ätigän-käçtä ğizalanmay bizni kütüp oltarğan animiz mulayimğinä «Nemişkä keçiktiŋ?» däp sorap qalsa, terikip ketimiz.
İşqa aldiravatqinimizda «Balam, tamiğiŋni yäval, qeliniraq kiyinival» desä, aççiğimiz kelip, «Män saŋa kiçik balimu?!» däymiz. Özi yegüsi kälsimu, taamni «Balam yesun» däp elip qoyidu. Biz bolsaq «Rähmät, ana, keliŋ, ikkimiz yäyluq» deyişkä yarimaymiz.
Jigirmä yaşqiçä kšz qariçuğidäk saqlap, avaylap šstürgän animiz üçün 10–15 minut vaqtimizni qiyğumiz kälmäydu.
Җüptimiz üçün yüz miŋlap aҗritip, birkünlük kiyidiğan kelinniŋ toy kšynigini alimizu, animiz üçün ärzimäs pulğa elinidiğan bir kšynäklik rähtkä kälgändä pişşiqliq qilimiz.
Bir šmür anilarniŋ hiyalidin bir däqiqä neri kätmäymizu, bäzän aylap animizniŋ halidin hävär elişqa vaqit tapalmaymiz.
Balimizniŋ birär yeri ağrip qalsa, barmiğan dohtur yaki dohturhana qalmaydu. Amma halsirap, zorğa tämtiläp maŋidiğan animizni bir çamdam yärdiki ambulatoriyagä elip beriş esimizgimu kälmäydu…
… Sinipdaşlirim bilän oyun-tamaşä qilip, taŋ yoruvatqan mäzgildä šygä käldim. Anam keçiçä kšz ilmay meni kšz ilmay kütüp oltiriptu. Nemişkä şu çağda uniŋdin käçürüm soraşniŋ orniğa, «Nemişkä meni kütüp oltirisiz?! Män ändi çoŋ jigit boldum. Özämgä çuşluq äqlim bar», däptimän. Degän ekänmänu, lekin çoŋ jigit bolup, äqlim tolup, anamni bir ğeriç kiçiklitip qoyğinimni bilmäptimän. Şu çağdiki äqilsizligim üçün meni käçürüŋ, Ana!
Aliy därgahni tügitip, sizdin jiraqta, çoŋ şähärgä işqa kirdim. İşimğa şunçilik şuŋğuptimänki, sizniŋ haliŋizdin hävär elişqa vaqit tapalmaptimän. Һär künki mahtaş, alqişlar meni gaŋgiritip qoydi. Һämmisi maŋa işimniŋ muvappäqiyiti üçün eytilğan närsilär edi. Şu yärdiki mštivär atilirimiz bilän nuraniy anilar «Aniŋizdin hävär elip turamsiz?» dätti. Män bolsam iştin baş kštärmättim.
Yadiŋizdimu, Ana? Birdä tonurnan vä qaymaq elip kelättiŋiz?! Qoşumçä yezimizniŋ issiğini vä hidini alğan alma dayim bolatti. «Nemä qilğiniŋiz bu, ana?! Bu närsilär şähärniŋ bazirida tiqilip turuptu!» dättim. Siz bolsiŋiz hiҗalät bolğan halda: «Balam, bularni män šz qolumda saŋa däp täyyarliğan. Bir kelip ketär däp küttüm. Bilimän, hizmitiŋ bar, işiŋ kšp, taşlap ketälmäysän. Män bekarçi momay tursam. Taksiğa oltirimän. Kelip, seni bir kšrüp kätsäm boldi, balam. Maŋa başqa närsä keräk ämäs», dättiŋiz.
Meni käçürüŋ, Ana!
Yeniŋizda dayim sizgä mädät bolup turalmiğinim, tapqinimniŋ birinimu sizgä berälmiginim, jiraq jürsämmu, heç bolmiğanda, telefon arqiliq haliŋizdin hävär alalmiğanliğim üçün käçürüŋ, Ana!
Mana bügün sizni uluq mäyräm bilän çin qälbimdin täbrikläymän! Bähtimgä dayim salamät boluŋ! Sizni intayin yahşi kšrimän, Ana!

Hudavädi MÄҢSÜROV.
Uyğur nahiyäsi.

 

Bälüşüş

Javap qalduruŋ